Assoorid, täpsemalt Assooride autonoomne piirkond, on üks kahest Portugali autonoomsest piirkonnast. Selle moodustab üheksa saart, mis on jagatud kolme rühma: Corvo ja Flores läänes; Faial, Pico, São Jorge, Graciosa ja Terceira keskel ning Santa Maria, São Miguel ja väikesaared idas. Saarestik asub Atlandi ookeanis – kõige läänepoolsem Flores jääb Kanadale kuuluvast Newfoundlandist 1800 km kaugusele, aga Santa Maria on umbes 1400 km kaugusel Cabo da Rocast, Mandri-Euroopa läänepoolseimast punktist Portugalis.

Faiali ja Picot lahutab vaid 6 km laiune kanal, aga Corvo ja Santa Maria vahele jääb 620 km. Saarestikus on 2333 ruutkilomeetrit rikkalikku vulkaanilise päritoluga maad, aga saarte mõõtmed erinevad: pisike Corvo on vaid 17 km2, aga São Miguel 747 km2. Pico saarel asub Portugali kõrgeim mäetipp (2351 m).

Tinglikult võib Assoore nimetada soojaks Islandiks – asukoht kolme tektoonilise laama kohtumiskohas tähendab, et loodus üllatab ootamatu ja enneolematuga nagu kuumaveeallikad, vulkaanid ja laavaväljad. Saarel võib kohata ootamatuid vihmavalanguid ja tugevaid tuuli. Ilmastikus mängib olulist rolli soe Golfi hoovus, mis tagab aastaringselt temperatuuri vahemikus 14–25 °C (vesi 17–23 °C) ja lopsaka vulkaanilise tuhaga rikastatud taimestiku, kus kasvavad suurepärased põllumajandussaadused (Assooridel asuvad Euroopa ainsad tee- ja ananassikasvatused). Ilma tõttu erinevad need kaks Mandri-Euroopast eraldatud piirkonda märkimisväärselt.

Loodus

Järved, mäed, metsad, loodus- ja puhkepargid, kaitsealused loodusmaastikud, endeemiline floora ja fauna, kaitsealused ökosüsteemid – kõik see muudab Assoorid ihaldatud reisisihiks loodusesõpradele kogu maailmast. Kuigi kõik üheksa saart on erinevad ning pakuvad reisija silmadele erisuguseid maastikke, leiab neilt kõigilt rikkalikku rohelust, vaikset selget vett, kirjusid lilli ja kõrgeid mägesid. Pealiskaudse pilgu eest peidetud koopad ja grotid ookeaniranniku kaljudes, kutsuvalt auravad kuumaveeallikad, vulkaanilise liivaga rannad ning õied, õied ja õied kogu aasta vältel – neid võib selles suurepärases saarestikus kohata pea igal sammal.

Ajalugu

Juba Platoni teostes on ebamääraseid viiteid rohelistele kütkestavatele ookeanisaartele, mida seostatakse rohkem küll Atlantisega. Täpsemalt on saari kirjeldatud Genova ja Kataloonia meremeeste 14. sajandi kaartidel. Portugali ajaloos räägitakse seoses Assooride avastamise ja kuninga valdustesse lisamisega kahest isikust: Gonçalo Velho Cabral ja Diogo de Silves. Esimesena avastati 1427. aastal Santa Maria, järk-järgult lisandusid teised ning viimasteks jäid Flores ja Corvo aastal 1452. Saared asustasid peamiselt Portugali kesk- ja lõunaosa elanikud, keda meelitas pehme kliima, viljakas muld ja rikkalik vegetatsioon. Tulnukate esimesed aastad kulusid maa ettevalmistamiseks, et ehitada sinna majad ja seada sisse istandused teravilja, suhkruroo ja viinamarja kasvatamiseks. 17. sajandil olid peamisteks ekspordiartikliteks tsitruselised. Saare ümbruses algas sel ajal ka intensiivne vaalapüük. 19. sajandil vahetasid tsitruselised välja tubakas, lina, suhkrupeet ja ananass. Siis hakati edendama ka piimakarjakasvatust, mis on Assooridel kuulus ka tänapäeval.

Soovitame:

São Miguel (või “Roheline saar”) on Assooride suurim saar, mida soovitab maailma nimekaim reisijuht Lonely Planet külastada siis, kui teil pole piisavalt aega, et käia ringi kogu saarestikus. Siit leiab ühest kohast kõike, mida vulkaanilised Assoorid pakuvad. Saarel elab ligi 150 000 inimest, kellest kolmandiku kodu asub Assooride autonoomse piirkonna pealinnas Ponta Delgadas.

Saare esimene asula moodustati aastal 1444, kui Portugali prints Henrique Meresõitja otsustas saata saarestikule kariloomi ja kutsus üles vabatahtlikke sinna oma elukohta rajama. São Migueli asend Euroopa, Ameerika ja Aafrika mereteede keskpunktis ning viljakas pinnas olid aluseks selle majanduslikule arengule. Saare vilja, suhkruroogu ja piimatooteid, hiljem ka maisi, bataati, lina ja apelsini eksporditi Portugali kolooniatesse Aafrikas. 16. ja 17. sajandil pidi saar taluma inglise, prantsuse ja alžeeria mereröövlite rünnakuid, ent 1582. vallutas selle Hispaania laevastik. Saar oli Hispaania võimu all 60 aastat, misjärel see koos Portugali mandriosaga oma iseseisvuse taastas. São Migueli maastikud on täis kauneid järvi, valgeid randu, lillerikkaid heinamaid, kõrgeid mägesid ja kristallselgeid lahtesid. Selle pealinnast Ponta Delgadast leiab Portugalile omased mustvalge sillutisega tänavad ja väljakud, kirkad kirikud, mille arhitektuuris on maitsekalt segunenud Portugali hilisgootika ja barokk, linnaaiad, sealhulgas kuulsa José do Canto botaanikaaia, ananassiistandused 10 minutilise bussisõidu kaugusel kesklinnast ning hulga kalarestorane teel sadamasse.

Sete Cidades – kaks järve, mis asuvad tohutu kustunud vulkaani kraatris. Selge ilmaga sillerdavad need kahes eri värvitoonis – üks siniselt ja teine roheliselt.

Furnas on Ponta Delgadast itta jääv linn, mis on ümbritsetud metsade ja mägedega. Siit leiab paljukiidetud kuumaveeallikad, mis tõmbavad ligi spaasõpru. Allikate lähedusse, ligi meetri sügavusele, kaevatakse potid, kus valmib maa soojusenergia toimel liha- ja juurikahautis. Maitseb suurepäraselt!

Caldeira Velha – kauni joaga park kesk troopilist taimestikku.

Lagoa do Fogo – looduskaitseala, kus kustunud vulkaani kraatris asub järv, ümberringi kaunid vaated.

Gorreana ja Porto Formoso – teeistandused väikese vabrikuga pakendamiseks, praeguseks ainus Euroopa teekasvatus, mis on oma avamisest aastal 1883 vähe muutunud.

Pico do Carvao – paik, kus avanevad unustamatud vaated Rohelisele saarele ja ookeanile.

Ja veel… rannad kui looduslikud basseinid, kuhu voolab tõusu ajal ookeani värske vesi, imelised maastikud vaateplatvormidelt ja mujalt, värsked ananassid ja banaanid, värskelt püütud (vahel ka korjatud) mereannid ja hämmastavalt lahked kohalikud, kelleni pole ulatunud massiturismi varjuküljed.

Terceira

Assooride suuruselt kolmas saar Terceira (portugali keeles “kolmas“) asub arhipelaagi keskosas ja seda kutsutakse “violetseks”. See oli ka kolmas saar, mille portugali meremehed 15. sajandi esimesel poolel avastasid. Siis asusid Terceirale peamiselt sisserändurid Hollandist, kellel võimaldas põllumajanduseks sobilik pinnas jätkata kodumaal selgeks saanud kutset – kasvatada vilja ja pidada veiseid. 16. ja 17. sajandil mängis olulist rolli sadamalinn Angra, kus peatusid Uuest Maailmast vara vedavad laevad. Selleltki saarelt leiab järvi majutavaid endisi vulkaanikraatreid. Üldiselt ei erine Terceiral avanev pilt suures osa sellest, mida võib näha teistel Assoori saartel – metsased mäed vahelduvad lopsakat heina ja õisi täis orgudega. Terceiras on ainult üks tõeline rand ja seegi inimese loodud.

Erilist tähelepanu väärib aga Terceira pealinn Angra do Heroísmo või lihtsalt Angra. Angra on saarestiku vanim linn (aastast 1450), Assooride ajalooline pealinn ja usukeskus. Tänapäeval on see üks kolmest kohalikust pealinnast (koos Ponta Delgadaga São Miguelil ja Hortaga Faialil). Angras juhitakse saarestiku õiguslikku poolt, seal asub ülemkohus. Ent Terceira külalisi ei huvita haldusasjad. Angra oma kitsaste 16. sajandi tänavate, losside, kirikute ja kindlusega, mis kunagi kaitses sadamat ja kogu linna mereröövlite eest, on kantud UNESCO maailmapärandi nimistusse. Teine linn, mida tasub saarel kindlasti külastada, on Praia da Vitória. See asub saare idarannikul, mitte kaugel lennujaamast, mida kasutab ka USA õhuvägi. Praias väärib tähelepanu esimeste sisserändajate ehitatud São Sebastião gooti kirik ning mõisad ja usurajatised, mis annavad aimu tolleaegse Portugali impeeriumi suursugususest.